Vaimse tervise hoidmisest ja enesejuhtimisest.

Personalijuhi pilguga vaimse tervise hoidmisest ja enesejuhtimisest 

„Ei keegi muu kui sa ise“ 

See tabav ütlus pärineb onu Remuse varasalvest ja kehtib niisama hästi ka valikute kohta inimese elus. Kes muu, kui ikka me ise, teeme oma valikuid elus, tööelus ja suhetes. Valime endale nii häid kui ka halbu suhteid, ning sama lugu on tööandja valikuga.  

Enesejuhtimisest ja vaimse tervise hoidmise olulisusest on saanud vaat et aktuaalseim teema viimaste ärihooaegade vestlusringides. Räägitakse, et aeg on hull ja seab inimesele suurema vaimse koorma kui ta kanda suudab või on harjunud kandma. Meie naaber peab sõda, majanduslanguses kaovad töökohad ja koroonagi pole päriselt minevik. Seda kajastab ka vaimse tervisega seotud haigestumiste kasv. Tööandjad on hakanud muret tundma, sest vaimse tervisega seotud haigestumisi ei ole nii kerge märgata ning ka põhjustest on raske aru saada.  

Viimase tervisekriisi valguses on toimunud tuntav nihe inimeste teadlikkuses vaimsest tervisest, mis on ju väga tervitatav. Kes siis ikka muu, kui inimene ise, peaks esmajoones vastutuse võtma oma tervise hoidmise ja elu eest tervikuna. Ning alustuseks saab nii vaimse kui ka füüsilise tervise hoidmine alguse eneseteadlikkusest. Me oleme inimestena oma võimekuse ja vajaduste poolest erinevad ning seetõttu ei saa individuaalset, enda jaoks hästi toimivat vaimse tervise tasakaalu hoidmise distsipliini õppida pelgalt õpiku varal.  

Näiteks juhib inimesi elus ja ka sarnaselt tööelus erinev saavutusvajadus, võimalus teha õigeid ja mõjukaid asju. Üks tööalane saavutus, mis muudab töökeskkonnas rahulolevaks ühe inimese, ei pruugi tagada teise tööõnne. See ei tee kellestki paremat ega halvemat töötajat, kuid mõjutab oluliselt ta emotsionaalset rahulolu. Kui võtta kõrge saavutusvajadusega inimeselt ära võimalus oma töötulemusi mõjutada, ei pruugi läbipõlemine olla kaugel. Sama võib juhtuda siis, kui madalama saavutusvajadusega inimesele panna pikka aega liiga suur psühho-emotsionaalne vastutus.  

Kas aga siin lasub kogu vastutus vaid tööandjal? Kindlasti mitte. Oluline on tunda enda võimekust ja võimalusi ning õppida nende järgi elama, sobitada end ühiskonna toimimise mudelisse. Nagu ka õppida vajaduse korral ütlema „ei“ ning olla julge oma võimaluste ja õiguste eest seisma. Enesejuhtimise ja kohanemisvõime arendamine oma töötajate hulgas võiks olla organisatsioonide arengueesmärk number üks.  

Riigi ja tööandja täita on tähtis roll  

Inimestena oleme ühiskonna, kogukonna ja tööandjate kollektiivide liikmed. Sest enamik meist on need valinud. Oleme sotsiaalsed olendid ja meil on kuulumisvajadus. Seetõttu on meil vastastikune sõltuvus ja ka vastutus kas siis oma kodanike või töötajate vaimse tervise hoidmise eest. Seadused määratlevad meie käitumis- ja tegutsemisnormid ning töösuhetes aitab sellel silma peal hoida tööseadusandlus.  

Vaikimisi on tööandjad alati vastutanud oma töötajate töökeskkonnas tervena hoidmise eest, kuid õnneks lisati 2019. aastal töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse ka konkreetselt väljendatud tööstressi ennetamise kohustus. Oma kogemusest saan aga öelda, et me ei ole organisatsioonides selle nõude tegeliku järgimiseni ikkagi veel jõudnud. Sageli jääb tunne, et see on küll saanud personalitöötajate südameasjaks, kuid paljud juhid pole adunud, et töötajate vaimse tervise hoidmisse panustamisest ja tööpingete ärahoidmisest on saanud oluline töötervishoiu ja tööohutuse faktor just nende töölaual.  

Tervisekriis lõi vast meile kõigile juhtidena pisutki suurema arusaamise, et me ei pea tundma hästi üksnes oma juhitavat töölõiku, vaid ka seda, millest koosneb meie tööjõud ehk inimene. Aeg-ajalt koosnebki ta emotsioonidest ja nende emotsioonide juhtimiseks vajame juhtidena empaatiavõimet võikski olla arengueesmärk number kaks. On ju loogiline, kui tööandjatena on meie juhtida kergesti haavatav „ressurss“ ehk inimene, siis õpime teda juhtima selliselt, et ta saab ja tahab töötada.  

Tööelu intensiivsus kasvab 

Terapeudid ja psühholoogid räägivad, et inimesed on katki, väsinud ja ülitundlikud. Nende sõnul on abivajajate arv hüppeliselt suurenenud. Tööandjad märgivad, et vaimse tervise teemadega seotud haigestumiste ja töölt lahkumiste arv on kasvanud. Me kipume veeretama neid muresid lõppenud tervisekriisi ja tööelu kasvanud paindlikkuse arvele. Sest sellele oleks ju kohe rohi olemas – lõpetame paindlikkuse ja kõik laabub. Ärgem uskugem kõiki oma mõtteid! Kodukontor ei ole kindlasti ainus põhjus uutele esilekerkinud probleemidele.  

Töötajaid endid kuulates aga selgub, et töö intensiivsus on kasvanud ning väsimus ei kao ka regulaarselt puhates. See on ka arusaadav, sest vaatamata tööintensiivsuse kasvule on riiklik tööajanorm ja tundide arv ööpäevas jäänud samaks. Ikka endiselt 24 tundi. Kui rääkisin hiljuti paari nooremaealise iduettevõtjaga vaimsest tervisest ja selle tasakaalus hoidmisest, selgus, et nad ei olegi kuulnud üldisest tööajanormist 40 tundi nädalas ja 160 tundi kuus. Töötatakse 230 tundi kuus ja rohkemgi veel. Ega sellest patust ole puhtad ka suuremate tööandjate töötajad. Nii kiputaksegi väsima, sest inimene ei ole masin.  

Aga paljud just nii mõtlevadki - kui tahad saavutada edu ja nautida õnnestumisi, siis teed kõvasti rohkem tööd. Teed, sest töö meeldib või ka seetõttu, et mitte tööd kaotada. Andmata endale aru, et see ei ole pikalt jätkusuutlik. Teised ju teevad ja nii tehti ka vanasti. Aga me ei ela enam ammu selles endises ajas, kus tegeleti korraga vaid ühe projektiga, kirjadele vastas sekretär, arvuti installimise ja turgutamisega tegeles IT-mees ning tööd ei saadud kätte läbi sotsiaalmeedia õhtul kell kümme jne. Nüüd teeme peaaegu kõike ise, ja sageli kõik korraga, sest kiirus on taga. Ratas kogub allamäge veeredes ikka hoogu juurde.  

Vaimse tervise probleeme ei aita lahendada üksnes nende teadvustamine ja teraapias käimine, vaid organism lihtsalt vajab kasvanud stressi ja suurema pingutuse tõttu rohkem puhkust. Eesti on maailmas oma aastase tööajanormi, ligikaudu 2000 töötunniga 12. kohal, jättes seljataha isegi palju töötava Jaapani (1611 töötundi aastas), rääkimata Lätist (1548), Soomest (1499) ja Rootsist (1435). Ehk ei olekski 35 kalendripäeva puhkust kurjast, sest paljudes Euroopa riikides see nii on. Muutuma peaks kas meie puhkusearvestus või lisanduma riiklikke vabu päevi.  

Oleks ehk aeg, et ka meie võiksime endale lubada rohkem ühiseid traditsioone ja nende ühiskonnana tähistamist. Traditsioonidel on lisaks puhkamisele õnnestav ja liitev toime. Me tahame olla väga tublid, aga see kõik tuleb tervise arvelt. Kas siin võiks peituda hoopis tootlikkuse kasv paremini puhanud ja ka oma elu paremini tasakaalus hoida suutvate inimeste näol? Suurem tootlikkus ja tööefektiivsus ei tulene kindlasti sellest, kui sundida väsinud inimene veel rohkem tööle. Kas riigipühade ja puhkuse kestuse ülevaatamine võiks olla meile ühiskonnana üks arengueesmärke?  

Vaimne tervis sõltub elukaarele sobivast rütmist 

Meie tööhõives on elukogenud inimeste osa aasta-aastalt suurenenud. Statistilised andmed näitavad, et oleme elukogenud inimeste tööhõivelt üks Euroopa juhtivaid riike. Kasutan sõna „elukogenud“ mõiste „vanemaealine inimene“ asemel, sest ka seda piiri oleks meil vaja nihutada. Kui öelda praegusele 55-aastasele, et ta on vanemaealine, siis millist entusiasmi ja õpisoovi see sildistamine võiks tekitada? Ehk aitaks mõtteviisi muutus ka tööandjatel CV-sid analüüsides värvatavate sihtgrupi punast joont alandada?  

Tuleks omaks võtta, et meie tööealise elanikkonna vanus on kerkinud ja pea kõikjal leidub töötajaid vanuses kuni 85 aastat, aga teinekord kohtab ka 90-aastaseid. Varem selgitati pensionieas tööl käimist madalate pensionitega, aga see ei ole ilmselt enam ainus argument. Me elame kauem ning ajaga kaasas käimiseks valime kodus olemise asemel töise rütmi, et säiliks võimalus teha erialast tööd ja olla seltskonnas. Aga selleks, et püsiks nii füüsiline kui ka vaimne tervis, peaks olema võimalus valida oma elukaarele sobiv töörütm. Oleks vale eeldada, et inimene suudab 60-aastaselt töötada võrdselt 30-aastase kolleegiga. Ta vajab rohkem aega taastumiseks ja ilmselt ka muudatustega kohanemiseks. See on inimlik aspekt, millega meie seadusandluses ei arvestata.  

Pidev tunne, et ei suudeta enam sama jõudlusega panustada, tekitab niigi muret ning kui juurde lisada veel ühiskondlik vanemaealiste sildistamine, võib ka parima enesekindlusega kogenud eksperdi enesehinnang saada vopsu kuklasse. Pidevat tõrjutuse tunnet ei tahaks inimene kogeda oma tööelu üheski etapis, ei alguses ega lõpus. Ja ega peakski, sest meie tööjõuturg on tibatilluke. Liiga tilluke, et oleks võimalik kedagi n-ö maha jätta, nagu ütles üks mu kunagisi häid juhte Robert Kitt. Mõistlik oleks kaasata inimesed tööellu nende elukaare parima potentsiaaliga ja pakkuda motiveerivat rakendust nii tööelu alustavatele kui ka juba aktiivset karjääri mitte nii väga otsivatele inimestele. Enda parima võimekuse realiseerimisest tuleb enesega rahulolu, töö oskuslikust teostamisest töörõõm ja majanduslik hakkama saamine. Mis on oluline inimese igas eluetapis.  

Üks mu hea praeguseks 90-aastaseks saanud sõbratar juhtis 63. eluaastani suurt tööstust ja leidis hiljem sealsamas eksperdi ameti, mida pidas edukalt kuni 75. eluaastani. Ta on ka nüüd vaimselt heas vormis ning kindlasti on sellele aidanud kaasa pikk ja õnnestunud tööelu.  

Fokusseeritum töö ja rohkem puhkust 

Kas kõiki neid ülesandeid on ikka vaja täita, mida teie töötajad igapäevaselt täidavad? Või etteantud graafikus? Võib-olla tasuks ette võtta üks tööaja kaardistus ja hinnata need ülesanded ümber, mis panevad inimesi jooksma nagu oravad rattas? Tööl on omadus tekitada juurde tööd ja uusi ülesandeid ning üsna tavaline on, et seniseid ülesandeid väga ära ei jäeta, vaid jätkatakse. Kindlasti on aeg toonud juurde bürokraatiat – nii vajalikku kui ka ebavajalikku ning just seepärast tuleks kasvatada inimeste iseseisvust ja suurendada iseseisvat vastutust, et nad suudaksid hinnata ja eristada vajalikku ebavajalikust. Et ei täidaks pimesi korraldusi, et ei teeks asju õigesti, vaid õigeid asju. Seda seepärast, et hoiaksime oma tööelu ja seeläbi ka muu elu tasakaalus.  

Osades Euroopa riikides ei töötata ammu enam 40 tundi nädalas, vaid vähem. Ilmselt tehakse õigeid asju, sest kuidagi väga hästi saadakse hakkama nii 35 kui ka 38 töötunniga nädalas. Ma personalijuhina ei julgeks niipeagi veel unistada neljapäevasest töönädalast, sest see tähendaks vähese automatiseeritusega töökeskkondades töötajate arvu kasvu, kuid aega iseenda tasakaalus hoidmiseks ja terviseprobleemide ennetamiseks oleks tänapäeva intensiivse elu puhul juurde vaja. Lühendatud töönädal tunduks ülimalt asjakohane suunamaks inimesi tööl prioriteete seadma ja vastutust võtma. Pidev kontroll ja hirm selle ees on üks suuremaid tööpinge tekitajaid. Aga ega me sellest enne juhtidena pääse, kui oleme ise õppinud paremini seadma eesmärke ja usaldama oma töötajaid neid iseseisvalt saavutama.  

Aeg töötamiseks, aeg taastumiseks 

„Ole nii kaua ära, kui sul on vaja, ja tule tagasi, sest ma vajan sind tagasi ja tervena!“ ütles mulle kord üks tark ja kõrge emotsionaalse intelligentsusega tippjuht. Ma tundsin end väärtustatud juhi ja inimesena. Ma päriselt pingutasin terveks saamise nimel ja läksin tagasi siis, kui olin taastunud, ning naasin seejuures ülimalt lojaalse ja tänulikuna.  

Kui palju on aga selliseid juhte, kes julgevad näidata inimlikkust ja haavatavust? Ikka nähakse töötaja eemalolekus saamata jäänud kasumit ja tegemata tööd. Nii ongi. See on mõneti ka arusaadav. Aga ehk panustamegi tööandjatena liialt julgelt lepingus lubatud täiskoormusele ega kalkuleeri piisavalt riske, mis on seotud meie küllalt kergesti haavatava „tööjõuressursiga“ ehk inimestega. Tahame või mitte, on ka tööst tingitud stress üks olulisi haigestumisi põhjustavaid riskifaktoreid.  

Kui organisatsioonikultuur on korras ja juht õiges elemendis, püüavad inimesed ikka võimalikult harva haiguslehega koju jääda. Või siis ei julge üldse juhile jagada tervisega seotud probleeme, eriti vaimse tervisega seonduvat. Olen kuulnud paljudest tööandjatest, kes teavituse peale, et inimene vajab tervise tõttu osalist tööaega või pikemat haiguslehte, teatavad, et sel juhul ei soovita töösuhet jätkata. Kõlab veidi ebainimlikult, aga nii me elame. See on ka põhjuseks, miks lastakse haigused liiga kaugele areneda, käiakse hapra tervisega tööl ja rikutakse tööalased suhted.  

Haige ja väsinud olla ei ole hea, aga kui see juhtub, ei tohiks seda häbeneda, sest ka masinad vajavad aeg-ajalt remonti. Tööandjal on kasu tervest ja õnnelikust, ennast juhtida suutvast töötajast. Kuid inimlikkus ja halastus on igasugustes suhetes omal kohal. Nii ka töösuhetes. Tööandja ei saa mitte kuidagi arvestada sellega, et töötaja on alati terve ja tal peab alati olema tagataskus lühiajaline asendus. Olen nõustanud inimest, kellele tööandja on andnud teada, et lõpetab katseajal lepingu, kui töötaja jääb haiguslehele. Kõlab julmalt? Sellistel juhtudel inimesed kipuvadki vaimset tasakaalu kaotama, sest pidevalt istub kuklas hirm homse ees.   

Tark ja end juhtiv töötaja on parem kolleeg 

Kust tuleb innovatsioon ja kuhu see kaob? See algab usaldusest ja ka kaob usalduse kaotusega. Oleme harjunud mõtlema, et tööandja, kes ongi enamasti tugevamal positsioonil, teeb valikud. Formaalselt küll, aga ärgem unustagem, et oma tahtega teeb inimene igapäevaselt panustamise ja pühendumuse jagamise näol samuti ise valikuid.  

Mulle väga meeldib tsiteerida teatrijuht Lembit Petersoni, kes on oma meeskonna juhtimise alustala ühes ammuses „Ööülikooli“ loengus võtnud kokku väga lakooniliselt: olemine määrab tulemuse. See kätkeb endas kõike, nagu hea tööatmosfäär, selged tööülesanded, inspireeriv eesmärk, inimlik juhtimine, õiglane tunnustamine ja potentsiaali rakendamine. Me ei tea iial juhtidena inimese täielikku potentsiaali enne, kui me ei asu panustama selle tõelisse avaldumisse töökeskkonnas.  

Enesejuhtimine on vajalik oskus nii juhile kui ka spetsialistile ning see ei tähenda üksnes oskuslikku ajajuhtimist, vaid enda juhtimist kogu oma elukaare kestel. Hea vaimse tervise muskel sõltub meie valikutest ja julgusest vahel öelda „ei“ nii enda kui ka teiste tehtud otsustele. Me võime leida väliseid süüdlasi kuid enda elu peame elama siiski ise. Appi tulevad praktilised enesejuhtimise töötoad, milles saab õppida järgukaupa. On õnn, kui tööalaseks partneriks on väärtustav tööandja, kuid kui see nii ei ole, on alati võimalik leida enda jaoks uus ja parem tee. Ei keegi muu kui sa ise, ütleks onu Remus.